Pealesurutud new look

Elu on täis igasuguseid ootamatusi. Võib juhtuda nii, et võtad vastu otsuse, aga mingite koosmõjude tõttu on tulemus hoopis teine, kui ise ootasid. Ja mitte parem, vaid teeb ikka täitsa õnnetuks.
Mida teed?
Usun, et ka sellises olukorras on ainuõige lihtsalt oma süda avada, tunnetada neid ebameeldivaid aistinguid, tunda seda, mida sa tunned. Ja lasta sellest lahti. Püüda võtta sellest parim. Ja nii ma praegu teengi.

Milles siis asi?
Läksin oma tööst vaba päeva hommikul juuksurisse. Olin seda juba kaua oodanud – juuksed tahtsid juba turgutust! Mõtlesin, et lõikan veel korra õlgadeni lühikeseks, et oleks kelmikas 😉 ja siis hakkan taas pikaks kasvatama. Hihii.. naiselk loogika 😉 Midagi ei ole öelda, minu meelest on pikad juuksed kõige ilusamad ja naiselikumad. Võtsin juuksurile kaasa oma kalli sõbra Merle ühel imelisel suveõhtul tehtud pildi, kus tal oli umbes-täpselt selline lõikus nagu ma silmas pidasin.

Pilti ma küll miskipärast raamatu vahelt üles ei leidnud, kuid õnneks oli üks modell juukse-moe-ajakirjas täitsa samasuguse soenguga.

Kui minu arvates sobivast pikkusest kippusid kääriservad juba ülespoole näpistama, siis ma tõmbasin pidurit, et “oi-oi, siit juba cm läheb lühikeseks.“- “Jajah”, ütles ta, “ma teen vaid mõlemad pooled ühepikkuseks”. Selleks kammis ta muidugi juuksed püsti ja kus siis tegutses kääridega! Ma vahepeal jõudsin vaid iitsatada, et “appii, sa ei jäta mulle ju üldse juukseid pähe..?”, kui tal juba valmis oligi.

Võite ise järeldada, kui sarnane see lõikus on? :)) Nu ikka täitsa poisipea…

Ma sikutasin nördinult kõrva ääres 2 cm-seid kiharate jäänuseid ja nõutasin:”Mis see on…?” Juuksur ei osanud selle peale midagi kosta, vaatas siit ja seal, ning hakkas vaikselt pisaraid poetama. Ja siis hakkas mul temast kahju. Temast ja endast ka.
Eks ma siis elan paar kuud, küll ta välja kasvab, lohutasin ennast. Ja teda ka.

Nii ma siis olen nüüd – pealesurutud new look´iga. Seepärast, armsad sõbrad, ärge siis pahandage, kui ma väga ei jaga teie vaimustust, mida Facbookis lugesin (tänud, sellegipoolest!), ega taha väga vastata küsimusele :”Millest selline suur imagomuudatus ajendatud on?”

Kuna ma ei ole kunagi eriline juustega katsetaja olnud, siis on see minu jaoks tundlik teema. Kuid – olgem ausad, ühe inimese juuksed lähevad küll ainult talle korda. Ja ainult enda arvamuse pärast ei kavatse ma oma tuju rikkuda, mis sest, et peeglisse vaatamine ikka veel ohkama võtab:)) (Ok, väga lähedastele ka. Lapsed vist tajusid, et ma tiba õnnetu olin, sest Raymond ütles mulle õhtul mind vaadates: “Mulle meeldib. Ausalt! Päriselt ka!” :))
Ja mina olen ikka selline, nagu ma olen. Oma (sisemise) ilu, headuse, tarkuse ja krutskitega:)