Mulle ei meeldi jõulud…

… Oojaa, mulle meeldib see lumine, pime ja samas valge aeg – tulesäras, küünaldevalguses, mingi tabamatu jõuluime ootuses. Vabade päevade, soojade sõnade, koosolemise naudingus.

Paraku ei ole leidnud ma viisi, kuidas jõuludes saaks olla vaid see, mida ma naudin ja mis mind rõõmsaks teeb.
Eelmisel aastal sõitsin kohe peale jõule ära Indiasse ja see aitas mul selle imeliku aja üle elada.
Sel aastal olen viimased nädalad pea liiva alla pistnud, nagu lootes, et siis läheb see aeg minust lihtsalt mööda. Rumal tüdruk, muidugi ei lähe… nüüd on aga ka lootusetult hilja hakata ise kingitusi meisterdama. Neis oleks vähemalt tõelist armastuse hingust…
Mulle ei meeldi üldse see poolkohustulik kingituste tegemine. Ja kui kingi saad ja vastu pole anda, siis on ka kuidagi kohmetu… Paar aastat tagasi tõi mulle üks tollane sõber kingi ja mulle tundus, et ta oli pettunud, et mul talle kohe vastu anda polnud 😦 Võibolla see vaid tundus nii, kuid hiljem temaga suheldes oli mul vahel tunne, et ta ootas vastukingitust ikka veel ka uuel aastal… Kas see oli üks põhjus, miks meie suhted lõpuks sassi läksid? Ei tea…

Mulle ei meeldi inimestest täistuubitud kauplused ja kaubanduskeskused, kus inimesed ostavad asju, asju, asju… Brr! Kes ometi neid asju vajab?! Pealegi tänases majandussituatsioonis…ma ei kujuta ette, kui paljud inimesed teevad kingitusi, kuigi see pitsitab nende rahalist olukorda? Iga ost, mida ma teen, lõikab lihtsalt näppu…

   

Ja kõige tipuks ei meeldi mulle karvavõrdki Eesti jõuluköök.. verivorstid, hapukapsad, rasvane sealiha…  Ja tavad – söömine, istumine, telekavaatamine… brr! Mäletan lapsepõlvest ainult seda, et mul oli peale jõulusööke kogu aeg paks tunne ja süda paha… Me elasime linnast väljas, jõululaud oli linnas, vanaema juures. Mäletan, et lasin end ükskord koguni mõned kilomeetrid enne kodu maha panna, et saaksin natukenegi seedimise hõlbustamiseks liikuda:))

Kuna jõululaud on ikka üheülbane, siis ma olen viimastel aastatel jõulude ajal vaikselt lihtsalt paastunud. Piparkookide ja mandariinidega:)) Loodan, et jänes, mida ema sel aastal teeb, on enne potti pistmist vilkalt joosta saanud, ega ole rasva läinud :))
Ja et ma peale jõule ohaks: “oh, jõulud on tegelikult ilus aeg!”
🙂
Lapsed lähevad peale jõule maale, issi juurde. Selles on minu jaoks taas omamoodi nukrust… Jaa, tõesti, jõulud, mida Mulgimaal suure perena üheskoos pidasime, olid vahvamad kõigist, mida mäletan. Või on see igatsus “rohi oli rohelisem…” sarjast?
Aga samas – nii saan ma peale jõule võtta püha aega just iseenda jaoks. Seda ma kavatsen teha ning nii mõnedki ettevõtmised on selleks juba plaanitud.