WindowsLive to WordPress

Olen nüüd juba aastapäevad oma uuest blogis, ja nüüd jõudis Windows oma funktsionaalsusega järgi, konvertides kõik oma blogid wordpressi ümber… 🙂

Keeran uue lehe oma Elu päevaraamatus

Alates uuest, 2010 aastast vahetasin oma blogikeskkonda. Senise suhteliselt piiratud funktsionaalsusega veebilehe siin jätan oma vanaks päevaraamatuks. Keeran uue puhta lehe ette ning alustan Oma Elu jagamist soovivate Hetkede talletamist siia.

Iga kogemus on väärtuslik. Igas hetkes on võimalik ennast tunnetada. Nagu näiteks seesama – uue blogi kasutuselevõtt. See on ju nii väike asi, kuid sellegipoolest tõi algusel kaasa erinevaid emotsioone 🙂
Nagu näiteks:
– Kahjutunne, soov kinni hoida vanast – olen ju eelmist kodulehte mitu aastat oma pesaks pidanud. Ta on kena välimusega, kõik on korraldatud, midagi ei ole vaja enam sättima hakata.
Ja samas…
– uute võimaluste põnevus – kuidas kujundan, milliste märksõnade all kirjutan… kõik on uuena loodav:)

Kui puudub julgus rannik silmist kaotada,
siis uusi maailmajagusid ei avasta
~Andre Gide~

Samas, kui on otsus tehtud ja esimesed sammud ka, siis näed, kuidas avanevad uued võimalused ja uued rõõmud jõuavad Su juurde. Ja see mõistagi, on Elu seadus, mis käi ainult uute kodulehtede kohta :))

India blogi lõpuks valmis

Sain lõpuks kõik postitused India reisipäevikusse tehtud! Kõigest aastajagu võttis aega :))
Huvilised leiavad siit: http://yestoindia.blogspot.com/

Aastavahetus

Ma soovisin aastavahetuseks "täiesti võimatut". Soovisin olla korraga kahes erinevas kohas, erinevate inimeste juures. Jaah, elu külgetõmbeseaduses on kõik võimalik… Arvake ära, mis juhtus :))
Esimeses kohas külmusid torud kinni ja lõpuks olid need kaks seltskonda koos selles teises kohas, ehk Meelise juures Rabavas Metsatalus!

Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et see nii läks! Et inimestele meeldis mõte kohavahetuse käigus hoopis metsade ja rabade keskele minna ning ka Meelisele meeldis, et need inimesed tema juurde tulevad!

Läks täide ka see soov – et aastavahetus ei oleks vaid üks suur söömine ja telekavaatamine. Nii mõttetu…
Meie pidulaud oli kerge ja imemaitsev! Laual olid ainult taimsed söögid: ahjus grillitud aedviljad, mundris kartulid, seened, kodujuustukaste, quishe, juustud, pähklid, puuviljad, minu tehtud leivad… Muide, panin seekord leiva sisse ja peale röstitud sibulahelbeid! Juba küpsemise ajal lõhnas see joovastavalt hästi! Teise leiva tegin puuviljase jõululeiva – mustade ploomide, kirsside, aprikoosi ja apelsinidega. Maitseks jahvatasin nelki ja kardemoni. Peale puistasin pähkleid ja taigna sisse sai ja sorts jägermeistrit – see tegi leiva eriti aromaatseks! Mmm – need said ühed mu parimad leivad! Magusaks olin ma kaasa teinud üht huvitavat kooki – isetehtud jäätisetorti. See läks nagu soe sai:)) Panen selle retsepti ka milllagi siia üles. Tasub katsetamist!
Kogu laud kõik sobis mulle suurepäraselt ja mu keha lausa nurrus, et talle midagi rasket sisse ei söödetud 🙂
Muide, meie laual ei olnud ka tilkagi alkoholi. Vahva, et nii paljud inimesed hindavad seda:)

  

Kas teate, et aastavahetuse ööl oli täielik kuuvarjutus? Me seda paraku ei näinud, kuna oli taevas päris pilves. Aga kui vari ära liikus, läksid ka pilved ära ja õues läks nii valgeks, nagu oleks tuled põlema pandud 🙂
Kui kell hakkas kaksteist saama, läksime me õue. Seisime keskööl kesk lumiseid puid, täiskuu kiirgavas valguses, hoidsime kõik ringis olles kätest kinni… kaugel, taamal vihises ja paukus taevas ilutulestik. Me olime üksteisega, selles hetkes, et öelda välja selle, mida me soovime vanasse aastasse maha jätta ning mida soovime uuelt aastalt. See hetk on nii ilus, nii kristalne!
Meiega ringi tulid ka Meelise koer Ronni ja hobune Ritsa, pistes oma pead meie käte vahele…! See on vahva märk – peatselt algab ka Tiigri aasta. Hobune ja koer on Tiigri parimad sõbrad ja meie ringis oli päris mitu Tiigrit! …mina sealhulgas 🙂

Järgmisel päeval läksime rappa. Sumpasime vaat et põlvini lumes, nautisime loodust, vaikust, päikese sillerdust lumel… Rääkisime lugusid, tänasime loodust ja tajusime loodusest ja puudest hoovavat energiat.

Imeline! See on üks ilusamaid aastavahetusi mu elus! Nii ilus, eriline ja muinasjutuline aastavahetus oli viimati 2003-2004 vahetusel…

Need mõned pildid, mis said klõpsitud, leiab Flikcrist.

Me kelgule-me kelgule…

Käisime siis kohe esimesel võimalusel kelgutamas. Eelmisel aastal, kojaga vastlaliugu tegemas käies avastasime, et kui lähedal Nõmme mäed meile ikka on ja küll on neid palju! Nii et kohe järgmisel hommikul – kelgud kaasa ja mäele!

Mäel avanes meile imeilus vaade!
 

Nüüd on meil kolm kelku, igal oma. Küll oli vahva! Esialgu ajas ennastki itsitama, kuidas ma ei julgenud mäest alla lasta :)) Lapsed panid siu ja sauh! Ja kui ma ka lõpuks ennast käima sain, küll nad olid mu üle uhked :))

 

See kui palju õues lund on, on küll super! Autoomanikuna küll vahel mõtlen, et “kaua võib sadada…” muudkui roogi seda autot ja kühvelda parklat puhtaks :)) ja et “huvitav, millal kogu see lumi jõuab ära sulada?” Meil on aias murule sadanud lumi kusagile pea hargivaheni, hanged on tänaseks juba üle puusakõrguse… (kelgutamine ja pildid on pärit nädalatagusest ajast)

Ühe sulaga tegi Sylvia meiel aeda kitsepere! Isa (sarvedega), ema ja kitsekest! Täitsa skulptor!

Jõulumuljed

Jõuludest erilise leidmise üle ma ei saa siiski kilgata. Nautisin venna perega ja emaga koos olemist. Loodust. Lund. Lapsi. Nende jõulurõõmu 🙂

 

 

Käisime surnuaias ja Tartu Raekoja platsil asuvat lootsi vaatamas.  Vaat mille peale on tuldud – paat linna peale veetud 🙂

Kui linnast koju jõudsime, oli kingikott ukse taga. Oi, seda laste ärevust ja rõõmu! Kott sai tassitud kuuse alla ja Aivo pandi laste poolt kinke jagama. :))

 

Eriliselt vahva oli see, kuidas Brita ja Norah oma luuletusi-laulukesi esitasid! Brital oli ka lavaline liikumine väga super! Samamoodi toetas ta ka väikest Norah`t! 🙂

Kui kõik kingid jagatud, oli käes aeg “saak” üle vaadata. Nii tore, et jõuluvana järgis “manuali” – kingikotis ootasid just kõige enam oodatud asjad. Oo, seda rõõmu ja “jess!” hüüdmist 🙂

Kui me Tallinna, koju jõudsime, siis suur oli laste üllatus, kui nad toast veel kelgud koos kingitustega leidsid.

Need on parimad jõulud!” kilkasid nad!
“Uhh.. lõpuks on see aeg läbi, enne kui ma pankrotis olen…” mõtlevad jõuluvana ja päkapikk :):)

Jõulupildid on Flikcris.

Küsi ja Sulle vastatakse

Vahetult peale eelmise loo veebi postitamist jõudsid mu postkasti järgmised read:

"Sa võid luua selle päeva milliseks iganes soovid.
Sel hetkel, kui Sa hommikul ärkad, otsustad, milline tuleb Su tänane päev. Sellest võib tulla kõige imelisem ja inspireerivam päev, kuid see sõltub Sinust. Sa oled vaba valima.
Sul on võimalus alustada päeva tänuga, et avada oma süda.
Mida tänulikum Sa oled, seda avatum Sa oled kõikidele imelistele sündmustele, mida see päev võib tuua. Armastus, ülistus ja tänu avavad väravad valla ning lasevad valgusel sisse voolata, tuues Sulle kaasa elust parima.
Ole täna sihikindlalt väga positiivne, oodates parimat ning seda nõnda enda juurde tõmmates. Olgu Sul täielik usk ning kindlus, et Sa suudad ning teed seda. Ära kahtle oma võimetes. Tea, et koos Minuga on kõik võimalik ja et Sa teed kõike koos Minuga."

~Eileen Caddy~

Mulle ei meeldi jõulud…

… Oojaa, mulle meeldib see lumine, pime ja samas valge aeg – tulesäras, küünaldevalguses, mingi tabamatu jõuluime ootuses. Vabade päevade, soojade sõnade, koosolemise naudingus.

Paraku ei ole leidnud ma viisi, kuidas jõuludes saaks olla vaid see, mida ma naudin ja mis mind rõõmsaks teeb.
Eelmisel aastal sõitsin kohe peale jõule ära Indiasse ja see aitas mul selle imeliku aja üle elada.
Sel aastal olen viimased nädalad pea liiva alla pistnud, nagu lootes, et siis läheb see aeg minust lihtsalt mööda. Rumal tüdruk, muidugi ei lähe… nüüd on aga ka lootusetult hilja hakata ise kingitusi meisterdama. Neis oleks vähemalt tõelist armastuse hingust…
Mulle ei meeldi üldse see poolkohustulik kingituste tegemine. Ja kui kingi saad ja vastu pole anda, siis on ka kuidagi kohmetu… Paar aastat tagasi tõi mulle üks tollane sõber kingi ja mulle tundus, et ta oli pettunud, et mul talle kohe vastu anda polnud 😦 Võibolla see vaid tundus nii, kuid hiljem temaga suheldes oli mul vahel tunne, et ta ootas vastukingitust ikka veel ka uuel aastal… Kas see oli üks põhjus, miks meie suhted lõpuks sassi läksid? Ei tea…

Mulle ei meeldi inimestest täistuubitud kauplused ja kaubanduskeskused, kus inimesed ostavad asju, asju, asju… Brr! Kes ometi neid asju vajab?! Pealegi tänases majandussituatsioonis…ma ei kujuta ette, kui paljud inimesed teevad kingitusi, kuigi see pitsitab nende rahalist olukorda? Iga ost, mida ma teen, lõikab lihtsalt näppu…

   

Ja kõige tipuks ei meeldi mulle karvavõrdki Eesti jõuluköök.. verivorstid, hapukapsad, rasvane sealiha…  Ja tavad – söömine, istumine, telekavaatamine… brr! Mäletan lapsepõlvest ainult seda, et mul oli peale jõulusööke kogu aeg paks tunne ja süda paha… Me elasime linnast väljas, jõululaud oli linnas, vanaema juures. Mäletan, et lasin end ükskord koguni mõned kilomeetrid enne kodu maha panna, et saaksin natukenegi seedimise hõlbustamiseks liikuda:))

Kuna jõululaud on ikka üheülbane, siis ma olen viimastel aastatel jõulude ajal vaikselt lihtsalt paastunud. Piparkookide ja mandariinidega:)) Loodan, et jänes, mida ema sel aastal teeb, on enne potti pistmist vilkalt joosta saanud, ega ole rasva läinud :))
Ja et ma peale jõule ohaks: “oh, jõulud on tegelikult ilus aeg!”
🙂
Lapsed lähevad peale jõule maale, issi juurde. Selles on minu jaoks taas omamoodi nukrust… Jaa, tõesti, jõulud, mida Mulgimaal suure perena üheskoos pidasime, olid vahvamad kõigist, mida mäletan. Või on see igatsus “rohi oli rohelisem…” sarjast?
Aga samas – nii saan ma peale jõule võtta püha aega just iseenda jaoks. Seda ma kavatsen teha ning nii mõnedki ettevõtmised on selleks juba plaanitud.

Pealesurutud new look

Elu on täis igasuguseid ootamatusi. Võib juhtuda nii, et võtad vastu otsuse, aga mingite koosmõjude tõttu on tulemus hoopis teine, kui ise ootasid. Ja mitte parem, vaid teeb ikka täitsa õnnetuks.
Mida teed?
Usun, et ka sellises olukorras on ainuõige lihtsalt oma süda avada, tunnetada neid ebameeldivaid aistinguid, tunda seda, mida sa tunned. Ja lasta sellest lahti. Püüda võtta sellest parim. Ja nii ma praegu teengi.

Milles siis asi?
Läksin oma tööst vaba päeva hommikul juuksurisse. Olin seda juba kaua oodanud – juuksed tahtsid juba turgutust! Mõtlesin, et lõikan veel korra õlgadeni lühikeseks, et oleks kelmikas 😉 ja siis hakkan taas pikaks kasvatama. Hihii.. naiselk loogika 😉 Midagi ei ole öelda, minu meelest on pikad juuksed kõige ilusamad ja naiselikumad. Võtsin juuksurile kaasa oma kalli sõbra Merle ühel imelisel suveõhtul tehtud pildi, kus tal oli umbes-täpselt selline lõikus nagu ma silmas pidasin.

Pilti ma küll miskipärast raamatu vahelt üles ei leidnud, kuid õnneks oli üks modell juukse-moe-ajakirjas täitsa samasuguse soenguga.

Kui minu arvates sobivast pikkusest kippusid kääriservad juba ülespoole näpistama, siis ma tõmbasin pidurit, et “oi-oi, siit juba cm läheb lühikeseks.“- “Jajah”, ütles ta, “ma teen vaid mõlemad pooled ühepikkuseks”. Selleks kammis ta muidugi juuksed püsti ja kus siis tegutses kääridega! Ma vahepeal jõudsin vaid iitsatada, et “appii, sa ei jäta mulle ju üldse juukseid pähe..?”, kui tal juba valmis oligi.

Võite ise järeldada, kui sarnane see lõikus on? :)) Nu ikka täitsa poisipea…

Ma sikutasin nördinult kõrva ääres 2 cm-seid kiharate jäänuseid ja nõutasin:”Mis see on…?” Juuksur ei osanud selle peale midagi kosta, vaatas siit ja seal, ning hakkas vaikselt pisaraid poetama. Ja siis hakkas mul temast kahju. Temast ja endast ka.
Eks ma siis elan paar kuud, küll ta välja kasvab, lohutasin ennast. Ja teda ka.

Nii ma siis olen nüüd – pealesurutud new look´iga. Seepärast, armsad sõbrad, ärge siis pahandage, kui ma väga ei jaga teie vaimustust, mida Facbookis lugesin (tänud, sellegipoolest!), ega taha väga vastata küsimusele :”Millest selline suur imagomuudatus ajendatud on?”

Kuna ma ei ole kunagi eriline juustega katsetaja olnud, siis on see minu jaoks tundlik teema. Kuid – olgem ausad, ühe inimese juuksed lähevad küll ainult talle korda. Ja ainult enda arvamuse pärast ei kavatse ma oma tuju rikkuda, mis sest, et peeglisse vaatamine ikka veel ohkama võtab:)) (Ok, väga lähedastele ka. Lapsed vist tajusid, et ma tiba õnnetu olin, sest Raymond ütles mulle õhtul mind vaadates: “Mulle meeldib. Ausalt! Päriselt ka!” :))
Ja mina olen ikka selline, nagu ma olen. Oma (sisemise) ilu, headuse, tarkuse ja krutskitega:)

Raymondi sünnipäev

Raymond soovis sel aastal sünnipäevakingiks võimalust minna sõpradega Megazone´i lasermängu mängima ja nii me siis tegimegi.
Ühtlasi juhtus nii, et kuna töö juures on sel aastal rahalise poolega kitsas, siis meie ülemus andis üllatuslikult meile kõigile ühe vaba päeva vabalt valitud ajal, et saaksime lähedastega koos aega veeta või jõulukingitusi soetada 🙂
Ma ühildasin need päevad – et saaksime sünnipäeva pidamisega juba varakult peale hakata. Tagantjärgi ma ei ole enam kindel, et see kõige parem otsus oli, päev läks ikkagi suuresti ettevalmistamise – söökide organiseerimise peale:))

Poistel oli Megazones tõesti lõbu laialt! Kuulates nende valjuhäälset rõkkamist, tundsin ma südamest kaasa õpetajatele, kes vahetunni ajal tõenäoliselt sarnaseid helisid, kuid märksa rohkematest kõridest kuulma peavad :)) Noh, eks neid oli siingi palju – 12 (Joonas, Ako, Henri, Henry, Rait, Markus, Erik, Tarvi, Raian, Raymond ise, Jennifer, Sylvia…).
Poisid jagati kahte võistkonda, pigem nagu gängi, sest nad jooksid ringi ruumis, mis pimedaks graffitit täissoditud agulitänavaks oli kujundatud. Neil olid seljas vestid ja nad tulistasid nad üksteist värviliste laserkiirtega. Meie saime toimuvat sünnipäevaruumis jälgida ja nemad said peale mängu oma skoorid teada. Sylvia esimese mängus ei julenud veel kaasa lüüa, peale teist mängu oli aga särtsu täis ja tahtis muudkui veel:)

Hihii.. minu kui lapsevanema jaoks oli see üks igavamaid sünnipäevi… Kui ma oleks kaasa mänginud, siis oleks ilmselt huvitavam olnud..
Aga mul polnud nagu isu ja nii ma siis olin üks suur köögi-Kata, kes sättis sööke, korjas prahti laualt ja laua alt ära… Ega enamik poisse midagi eriti söönudki – nad oleks vaid krõpsude ja tordi üle õnnelikud olnud! Salatid, viinerid, dipitavad juurviljad läksid pikkade hammastega… Imelikul kombel sõi kõige korralikumalt koguni sünnipäevalaps:)
Sellel pildil puhub Raymond ära küünlaid Sylvia tehtud maasika-vaarikaselt küpsisetordilt.

Õhtul voodisse pugedes võttis Raymond mul ümber kaela kinni ja sosistas: “Nii lahe sünnipäev oli, aitäh, emme!”  Oh, mis võiks parem olla!