Käisin 9. märtsist kuni eelmise kolmapäevani Tiina Mirka juures Kundalini jooga algajate kursusel.
Kundalini jooga on iidne joogavorm, mis jõudis Lääne inimesteni 1960. aastate lõpul, kui joogi Bhajan tutvustas seda Kanadas ja USAs. 
Tänaseks praktiseeritakse seda jõudsalt ka Eestis, Tiina Mirka käe all vist mingi 7-8 aastat.
Kundalini joogas on eesmärgiks inimeses “magava” elujõu (spiraalse maoenergia ehk kundalini) aktiveerimine, et ärkaks hing ja avaneksid võimed.
Kundalini jooga hõlmab:
- füüsilisi harjutusi
- hingamistehnikaid
- kehaasendeid
- käteasendeid
- mantraid ning
- meditatsioone.
Kundalini joogal pidi olema puhastav ja raviv toime. Ta aitab tšakraid (energiakanaleid) avada ja lahti hoida, näärmeid stimuleerida, närvisüsteemi tugevdada. Saavutada ja hoida keha, vaimu ja hinge vahelist tasakaalu.
Ja tõesti, kuigi jooga oma põhiolemuselt on üks – keha, vaimu ja hinge teadlik tunnetus ja ühte viimine, on kundalini jooga ikkagi eristuv neist, mida ma varem kogenud olen (sivananda / hatha ja ashtanga).
Minu esialgsel tunnetusel oli peamine erinevus oli see, et kui muidu joogas on rõhutatud seda, et tuleb keha tunnetada ja teha täpselt niipalju, kui keha valmis on, siis siin oli tegu pideva eneseületamisega 
). Hiljem tundsin ka teatud sisemist puhastumist, korrastumist… Aga seda ma ei oska veel selgitada.
Tunnid toimusid kaks korda nädalas, esmaspäeva ja kolmapäeva õhtuti.
Alustasime mantrate laulmise ja hingamisharjutusega, et lülitada end välja igapäevastest mittevajalikest ja häirivatest mõtetest ning häälestuda joogalainele. Soojendusele järgnes harjutuste kompleks ehk kriya, kus oli nii dünaamilist liikumist kui staatilisi asendeid. Osa harjutusi nõudis päris tugevalt kas füüsilist ja/või vaimset pingutust.
Harjutused mõjusid kas erinevatele energiakeskustele – tšakratele või erinevatele siseorganitele (maks, neerud vmt). Lisaks laulsime või laususime vahel mantraid. See on imeline tunne, helin ja vibratsioon, mis mantrate laulmisega kaasneb!
Muide, soovituslik riietus kundalini joogas ongi valge, kuna valge värv pidi suurendama aurat.
Selge on see, et eesmärk pole siin mitte asanate filigraanne sooritamine, vaid enese jõuvarude avamine, vastupidavuse ja tahte kasvatamine. Et meel püsiks rahulik ja keskendunud, kasutataksegi mantraid. Tund lõppes tavaliselt 5-10minutilise meditatsiooniga ja lõpumantratega. Kokku oli tunni pikkus keskmiselt poolteist –kaks tundi.
Peale esimesi tunde oli sees kummaline tunne… Ma ei olnud tundi otseselt nautinud, aga midagi väga viltu ka ei olnud. Nagu oleksid mingid küsimärgid õhku tekkinud… kas mu keha ei osanud seisukohta võtta, mida sellest nüüd arvata? )
Esimest korda sain tunnist reaalselt abi peale üht eriliselt närvilist päeva.
Peale kahe kolmandiku kordade läbimist oli meil jooga intensiivpäev. See tähendas, et alustasime hommikul kella pole viiest ja kestis see kella kaheni päeval.
Mulle meeldis tohutult! Esiteks meenutas see mulle natuke Indiat, kus me alustasime igal hommikul kell 6 (minusugusest vanast öökullist on hommikuinimene saanud?!). Teiseks nautis mu keha täiega kogu tegevust.
Selles päevas oli kõige rohkem eneseületusega seotud harjutusi. Enamasti seisnes see selles, et harjutuse kestvus oli ajaliselt uskumatult pikk. Niiiii pikk! Ennast tuli muudkui hoida mõttevaba ja lõpuks eemale tõrjuda mõtet, et kui see kohe ei lõpe, siis ma lihtsalt ei pea enam vastu )
Näiteks 5+5+5 minutit järjest alumiste tšakrate puhastamisega seotud erinevad käte ja jalgade tõstmise harjutused, 22 minuti pikkune mantraga meditatsioon, mille asend oli täiesti ebaloomulik ja mille käigus ei tohtinud end liigutada vmt.
Aga – sellest hetkest, kui sain selgeks oma pilgu kolmandasse silma fokusseerimise, läksid need pikad ja füüsiliselt pingutust nõudvad keskendumisharjutused lihtsamaks. Kui nii võib üldse öelda… ee .. äratehtavamaks
Aga see on ka seda väärt!
Heites peale harjutust nn. laibaasendisse puhkama on väga võimas tunne, kuidas prana (eluenergia) kehas vibreerib ja tuksub!
Tulemusi olen märganud muide natuke juba ka oma igapäevaelus.
Olukordades, kus ma varem oleks ilmselt sõna võtnud ja sekka “kaagutanud”, pean nüüd suu ja lasen selle endast mööda minna. Keskendumisvõime on oluliselt tõusnud, enne olin oluliselt kärsitum Olen rahulikum ja ei lähe nii kiiresti “põlema”.
Praaegu ei oska veel öelda, millega nüüd süvitsi edasi lähen. Leian, et igas joogastiilis on miskit, mis on kasulik.
Eks ma hommikuti teen ikka oma Indias õpitud harjutuste setti, mis on väga sarnane Sivananda tundides tehtavaga. Ashtangas käin mõned korrad nädalas peale tööd ja mõnedel hommikutel ka. Kundalini eriliselt puhastavaid kryasid oleks tõesti teatud aja tagant teha!
Eks näis mis edasi!
